Mõnus, päikeseline päev.

Tavaline päev. Johnny, nagu ikka, karjatas teiste meestega loomi. Täna viisid nad metsikute hobuste karja teistele rohumaadele ja need hullud on alati galopi peal. Mõned suudsid ka põgeneda niiet mõlemad, nii Johnny kui ka Bozal olid omadega läbi. Kui nad talli jõudsid, võttis mees täkult kogu varustuse, isegi päitseid ei pand talle pähe. Jay võttis enda sepatöö raamatu ning läks täkuga ühte varjulisse kohta, samal ajal kui Bozal käis mehel järgi, pea vastu ta selga. Kui nad suure tamme juurde jõudsid, lasi Bozal ennast kohe küllili ja mörises väsinult. Jay lasi ennast täku kõrvale pikali ning pani pea ta kaelal, hakates enda raamatut lugema. Varsti hakkas Bozal vaikselt norskama, mis pani mehe muigama.

Alexandria tuli veiste karja ajamiselt koos Härra Ben'iga. Praegu läksid nad traavide üle kopli talli poole. Tüdruk märkas venda eemale ning otsustas tema juurde minna. Jõudnud Johnnyni hüppas Alex Beni seljast maha. '' Hei venna.'' lausus tüdruk lõbusalt ning istus venna juurde, samas hoides täku ratsmeid käes.

Johnny jälgis tüdrukut juba kaugelt, kohati mõtteis ka palvetades, et tüdruk tema juurde ei tuleks. Oh well... "Hey." ütles Johnny ning pani raamatu täku pea kõrvale. Bozal avas kohe silmad ja möhises ähvardavalt. "Võta vabalt." ütles mees ning patsutas B kaela, et täkk rahuneks. "Mis sind siia toob?" küsis Jay, pöörates tähelepanu õele.

''Aa me käisime ajasime veised ette krajamaale. ja praegu suundusime talli ja mis sul teoksil venna? looderdad?'' lausus tüdruk lõbusalt ning vaatas siis Härra Beni kes ägises natuke ja siis murus sööma hakkas.

"Meie võtsime vaba tunni. Õigemini neli." ütles mees kindlalt. Tõsiselt. Peale sellist jama ei viitsind ta eriti enam liigutada ja vaevalt Bozal enam püsti ajab ennast enne järgmist päeva.

''Aa te ajasite mustangeid v?'' küsis Alex muigega ning patsutas õrnalt Bozali.

"Kuule, jaa. Loomulikult tatikatega, sest õiged mehed olid linna tõmmanud. Ja need tatid ei oska mitte midagi teha. Ainult kõkutavad selle üle, kuidas hobused traavi jooksevad." torises mees ning vaatas õde.

Jessica naeris vaikselt. '' Oleks võind ju mind kutsuda, koos oleksime saanud kiiremini, kui nende tatikatega. ''

Johnny turtsatas kergelt. "Sinu ... pontsik poleks meile järgi jõudnud." ütles mees naerdes. "Neil oli päris kiire." lisas ta mõtteliselt.

'' Ega ma ei käigi enda erahobustega karja ajamas.'' ütles tüdruk ükskõikselt ning tõusis püsti.

"Nojahm. Ega need tallikad kaa koperdavad jalus rohkem." ütles mees ja pani käed pea alla.

''Ahh tead, ega sinu hobune parem pole. Järgmine kord mine üksi neid ajama, kui sulle kõik asjad ette jäävad, sa oled Johnny sa oled maailam parim blablabla. Kasva suureks. '' käratas Alex üpriski tigedalt vennale.

Johnny kortsutas kulmu ja vaatas õde. "Mis sulle sisse läks? Sa tead, et ma ei usalda kedagi. Ära tule minu kallal nokkima, eks." ütles ta ükskõikselt.

'' Tead, sa võiksid endale elu osta. Peale isa surma oled sa täiesti muutunud. Ma tean jah, et sa tahtsid ise rantšo üle võtta, aga isa mõtles ümber. Ma olin nõus selle sulle anda, aga sa ei tahtnud, su enda süü!'' ütles Alexandria veelgi vihasemalt.

"Ma ei tahagi enam seda. Päevad läbi ringi joosta, paberid pihus pole minu töö." ütles ta üsnagi kindlalt. Seejärel tõusis ta istukile ja vaatas õde. "Sulle kohe meeldib minuga sellisel hääletoonil rääkida, eks?"

''mm, muidugi muidugi. Vaata milliseks sa oled muutunud peale isa surma ja siis tule ütlema et sa ei tahtnud seda rantšot endale.'' ütles Alex üpriski tigedalt. '' Jaa, eriti sinuga.''

"Ma olen märganud jah." ütles mees ükskõikselt. Talle tõsiselt viskas kopa ette kui keegi nii temaga rääkis, eriti kui selleks oli tema enda õde. "Hea küll. Me ei saa lõputult kakelda ühe ja sama asja pärast." sõnas ta peagi ja vaatas Alexile silma.

''Jaa tõesti, sa võiksid ennast kokkuvõtta ja muutuda tagasi vanaks Johnnyks.'' sõnas Alex veelgi tigedamalt.

"No eks ma üritan. Sinu pärast." ütles mees ning lasi ennast tagasi sellili ja patsutas korra täku kaela. "Igatahes... sul on plaanis täna veel midagi teha?" küsis ta peagi mõtteliselt.

'' Ei ole, mõtlesin Audit kasida ja Jade vajab sõitu.'' vastas tüdruk, kohe palju leebemal toonil. '' Mis siis?''

"Ma lihtsalt mõtlesin, et kui oleks midagi raskemat old, oleks ma sulle appi tulnud aga nojah..." ütles ta naerdes. Naeru kuulis mehe suust haruharva.

''Sa võid Jadeiga ratsutada, temaga pole juba 100 aastat ratsutatud.'' ütles Alex muigega. Oi tore jäle kuulda venda naermas, oli üldse tore kui vennas oli normaalne mitte sarkastiline pede.

Johnny jäi hetkeks mõtesse ja vaatas siis Bozalit, kes magas rahulikult. "Ma arvan, et see on teostatav." ütles ta peagi mõtteliselt.

''Su Bozal niikuinii magab ülejäänud päeva maha.'' ütles Loora ning vaatas siis korra täkku.

"Ma arvan kaa, jah." ütles mees kindlalt ja tõusis püsti, tehes enda püksid puhtaks. Koheselt oli ka Bozal püsti ning raputas ennast. Täkk matsutas natuke aega suud kuni ta haigutas, mille peale Jay naeris vaikselt.